Vaatame ühe näite abil, kuidas lihtsast mõttest saab projekt. Kujutame ette, et meie reumaühing soovib korraldada tervisealaste koolituste sarja.
Hea projekt algab vajadusest. Näiteks:
„Meie piirkonnas elavatel reumaatiliste haigustega inimestel on vähe võimalusi saada kodukoha lähedal praktilisi teadmisi haigusega toimetulekust.“
See kirjeldab probleemi, mida soovime lahendada.
Eesmärk kirjeldab muutust, mida tahame saavutada. Näiteks:
„Suurendame meie piirkonna reumaatiliste haigustega inimeste teadmisi oma tervise toetamisest ja igapäevase toimetuleku võimalustest.“
Mõtleme läbi tegevused. Näiteks:
Meie sihtrühmaks võivad olla:
Kirjutame, kui paljude inimesteni soovime jõuda. Näiteks 30 osalejat.
Tulemus peab olema võimalikult selge. Näiteks:
„Projekti lõpuks on toimunud neli õppepäeva ja vähemalt 30 inimest on saanud uusi teadmisi reumaatiliste haigustega toimetulekust.“
Võime lisada ka tagasisideküsitluse, et teada saada, kas osalejad peavad õpitut kasulikuks.
Meie näidisprojekti eelarve:
| Kulu | Summa |
|---|---|
| Nelja koolitaja tasud | 800 € |
| Ruumide rent | 300 € |
| Õppematerjalid | 150 € |
| Teavitamine | 100 € |
| Koolitajate sõidukulud | 250 € |
| Kokku | 1600 € |
See on näidiseelarve. Tegelikud summad selguvad hinnapakkumistest.
Omafinantseering ehk omaosalus. Kui rahastaja nõuab, et ka meie ise panustaksime, peame selle eelarves näitama.
Näiteks 10% omafinantseeringu puhul on 1600-eurose projekti omaosalus 160 eurot ja taotletav summa 1440 eurot.
Enne taotluse esitamist kontrollime, kas kõik kulud on selles programmis lubatud.
Heas taotluses on selgelt kirjas:
Meelespea: hea projektitaotlus ei pea olema keerulise sõnastusega. Oluline on, et rahastaja saaks meie mõttest aru.
Võtame oma 1. õppetüki mõtte. Kuidas kõlaks selle probleem ühe lausega?
Kirjutatu salvestub ainult sinu arvutisse.
Kas see õppetükk on läbi?
Märge jääb ainult sinu arvutisse.