Reumaõe infoliin 14408. Reumaõde Kersti Ossaar vastab infotelefonile tööpäeviti 9.00-16.00.   Loe edasi
1

Uuring liigeshaiguste majanduslikust koormusest

Praxise värske uuringuga hinnati esmakordselt Eestis, millist koormust põhjustab ühiskonna tööealisele elanikkonnale üks krooniliste haiguste grupp. Autoimmuunsete liigesepõletike, sh näiteks reumatoidartriidi, all kannatab ligikaudu üks protsent Eesti tööealisest elanikkonnast. Praxise arvutuste kohaselt kaasnes kõnealuste haigustega Eesti ühiskonnale 2010. aastal 27,2 miljonit euro eest kulu.
 
Kulust on üle 2/3 seotud töövõimetusega: riik kulutas liigesepõletikega inimeste rahalistele töövõimetushüvitistele kalendriaasta jooksul 4,9 miljonit eurot, kahanenud töövõime ja tööpanuse tõttu jäi haigestunutel arvestuslikult saamata sissetulekuid kokku 6,3 miljoni euro väärtuses. Teenimata jäänud töötasude tõttu jäi riigil saamata 7,3 miljoni euro eest makse.
 
Uuringu ühe autori, Praxise tervisepoliitika analüütiku Vootele Veldre sõnul ei ole tuvastatud suur töövõimetuskulu paratamatu. Veldre hinnangul kehtib sarnaselt paljude krooniliste haigustega ka liigesepõletike korral printsiip, et mida varem märgatakse haigust ning mida varem ja agressiivsemalt raviga alustatakse, seda tõenäolisem on, et säilib inimese suutlikkus teha tööd ja ta ei vaja riigi abi rahaliste hüvitiste näol.
 
Eesti Reumaliidu juhatuse esimehe Ingrid Põldemaa sõnul ajendas Praxiselt uuringut tellima soov teada saada, kui suured võivad olla autoimmuunsete liigesepõletike sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed inimestele ning nende peredele, kui palju nõuab haigus kulutusi tervishoiule, toetusvahenditele ning palju peab panustama haige ise.
 
Praxise tervisepoliitika programmi juhi Ain Aaviksoo hinnangul demonstreerib uuring ilmekalt, et kui esmapilgul võivad kroonilised haigused näida eelkõige meditsiinilise probleemina, on nende mõju väljaspool tervishoiusüsteemi samuti märkimisväärne. „Ravikorralduse üle otsustades peavad tervisepoliitika kujundajad hakkama senisest enam arvestama, millist mõju avaldavad nende otsused või otsustamatus laiemalt patsientide elukvaliteedile,“ lisab Aaviksoo.
 
Uuringu autorid juhivad ka tähelepanu, et Eestis tekib juurdepääs mitmetele olulistele soodustustele ja töövõime parandamisele suunatud meetmetele alles siis kui inimesest on saanud töövõimetuspensionär või tal on tuvastatud puue. „Võib tunduda maailmavaatelise küsimusena, mis hetkel peaks riik hakkama aitama inimest, kes on haigestunud kroonilisse haigusesse. Tehtud töö põhjal saab öelda, et see on kindlasti seotud ka mõistliku rahakasutamisega, “ lisab Veldre.
 
Uuring toob välja mitmeid soovitusi olukorra parandamiseks, näiteks soovitatakse Haigekassal koostöös Sotsiaalministeeriumiga muuta eriarstile suunamise korda viisil, mis võimaldaks kiiret esmadiagnoosi vajavatel patsientidel pääseda eriarsti vastuvõtule eelisjärjekorras. Samuti juhitakse tähelepanu, et bioloogilise ravi võimaldamise jäik korraldus ei võimalda rakendada selle kalli ravi täielikku potentsiaali. Soovitused puudutavad muuhulgas ka taastusravi korraldust, sekkumisi töövõimetuse korral ning patsiendihariduse korraldamist.