Reumaõe infoliin 14408. Reumaõde Kersti Ossaar vastab infotelefonile tööpäeviti 9.00-16.00.   Loe edasi
1

Lapsekingades profisport [Reumafoorum 2016]

Aave Hannus
Sport on laste jaoks ideaalne võimalus põnevalt ja lõbusalt aega veeta, sõpru leida, õppida nii liikumis- kui suhtlemisoskusi ning enda tervise eest hoolitsemist. Õigem on vist öelda, et sporditegemine oleks seda kõike. Tegelikkus näeb välja teisiti. 
 
Nimelt oleks hea tervise seisukohalt tarvis, et 5-17-aastased lapsed ja noored liiguksid igapäevaselt vähemalt 60 minutit mõõduka kuni tugeva intensiivsusega. Siia hulka käib kogu päevane liikumine ja mängimine. Ent eelmisel aastal Tartu Ülikooli liikumislabori läbiviidud uuringus selgus kaks kurba tõsiasja. Sarnaselt teistele viimaste aastate uuringutele kinnitas ka käesolev uuring, et kõige optimistlikumate hinnangute kohaselt liigub Eesti kooliõpilastest minimaalsel soovituslikul määral umbes veerand . Seda vaatamata asjaolule, et umbes pooled õpilased käivad sporditreeningutel. Niisiis, lõviosa Eesti lastest ja noortest on tõsises terviseriskis. 
 
Maailma Tervishoiu Organisatsiooni hinnangul on vähene liikumine suur terviserisk, mille kraesse saab ajada ca 6% surmade põhjused (13% läheb kõrge vererõhu, 9% suitsetamise, 6% kõrge veresuhkru ja 5% liigse kehakaalu arvele) . Teiseks selguski lähemal uurimisel, et isegi pooled trennis käivatest lastest ei liigu igapäevaselt 60 minutit . Seega, trennis käimine ei taga paljude laste jaoks piisavat aktiivsust. 
 
Miks see nii on? Suur osa trenniajast kulub treeneri vaatamisele-kuulamisele, väikese intensiivsusega proovimisele, oma sooritusjärjekorra ootamisele, muule väheintensiivsele sagimisele ja puhkepausidele. Mujal läbi viidud uuringud näitavad, et pool laste trenniajast kulub mitte- ja väheaktiivsetele tegevustele   . Seega ei piisa lastel üksnes trennis käimisest selleks, et oma kehalise ja vaimse tervise eest hoolitseda. 
 
Miks ometi see nii on? Kõige üldisemas mõttes on vastuseks spordi professionaliseerumine. Laste sport ei ole enam ammu laste jaoks. See on täiskasvanute äri ja hobi, kes täistuuridel üleilmset spordikarusselli oma eesmärkidel kasutavad. Tulemuseks on, et lapsed suunatakse väga varakult organiseeritud sporti, suurt osa lapsevanemaid, treenereid ja ka lapsi kannustab hirm teistest maha jääda, „õige aeg maha magada“, lapse võimed ja võimalused realiseerimata jätta. 
 
Kuigi sporditeadlased kinnitavad juba teist aastakümmet, et pikas perspektiivis on nii tippspordile kui rahvatervisele kasulikum, kui lapsed saavad proovida mitmeid erinevaid alasid, spetsialiseeruda ühele alale murdeealisena ning hakata tõsisemalt võistlema samuti murdeeas, püsib visalt laste võistlusspordi traditsioon ja võitmist peetakse tähtsaks juba varakult. 
Saavutusspordi meetodi tulemuseks on olukord, kus laste trennid on suunatud võistlusteks valmistumisele, tehnilist treeningut on palju ja üldist kehalist ettevalmistust ebaproportsionaalselt vähe. Sellel omakorda on kaks negatiivset tagajärge. 
 
Esiteks, lapsed ei liigu päevas piisavalt, kui nad liiguvad trenni autoga, ning ka trenniajast vaid pool läheb arvesse kasuliku kehalise koormusena. Sel pole positiivset mõju ei oma tervise seisukohast, ammugi ei piisa sellest tippsporti jõudmiseks. Kui aga loodetud areng tulemata jääb, pettub laps endas ja halvemal juhul loobub sporditegemisest üldse. 
Teine võitmisele keskendumise tagajärg on see, et tehnilised treeningud ei ole piisavalt põnevad ega lõbusad, lapsed tüdinevad ja loobuvad selle tõttu spordist. Mõlemal juhul on tagajärjeks väheliikuva eluviisi süvenemine. 
 
Kuidas sportlik mäng ja liikumisrõõm lastele tagasi anda? Selle loo alguse kurba statistikat meelde tuletades on viimane aeg lapsevanemate ja kõikide teiste huvipoolte seljad kokku panna ja lahendusi leidma asuda. 
 
Aave Hannus
Tartu Ülikooli spordipsühholoogia teadur
PeaTreeneri spordipsühholoogiline nõustaja
 
Kasutatud allikad:
  • https://issuu.com/ylikoolikirjastus/docs/liikumise_hinnang_a5_issue
  • Maailma Tervishoiu Organisatsioon. Global health risks: mortality and burden of disease attributable to selected major risks. 2009, World Health Organization: Geneva.
  • Laste liikumisuuring 2015. Uuringu andmebaas. 2015, Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskond.
  • Guagliano, J. M., Rosenkranz, R. R., & Kolt, G. S. (2013). Girls’ physical activity levels during organized sports in Australia.Medicine & Science in Sports & Exercise, 45, 116–122.
  • Leek, D., Carlson, J. A., Cain, K., Henrichon, S., Rosenberg, D., Patrick, K., & Sallis, J. (2011). Physical activity during youth sports practices. Archives of Pediatrics & Adolescent Medicine, 165(4), 294-299.