Reumaõe infoliin 14408. Reumaõde Kersti Ossaar vastab infotelefonile tööpäeviti 9.00-16.00.   Loe edasi
1

Jevgeni Ossinovski: Kõige odavam ravi on olemata jäänud haiguste ravi

Septembri keskel sai uueks tervise- ja tööministriks Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimees Jevgeni Ossinovski. Vaatamata oma noorele eale on tema nimi juba kõigile teada-tuntud. Ossinovski loodab, et just läbi poliitika suudab ta muuta homse päeva Eestis paremaks kui tänase.
 
Milliste tegevuste keskel saate unustada kas või hetkeks kõik töökohustused?
 
Noore isa ja abikaasana pühendan enamiku töövälisest ajast oma perele. Koos abikaasaga oleme suured reisijad, nii et puhkused veedame tihti maailma avastades. Kirg teiste maade, rahvaste ja kultuuride vastu on mul juba lapseeast.
 
Olete õppinud Tartu Ülikoolis filosoofiat. Mida on filosoofiaõpingud andnud juurde Teie praegusele ametikohale?
 
Filosoofia on eeskätt õpetanud seda, et enamiku ühiskondlike probleemide kallal on inimesed pead murdnud juba aastatuhandeid. Praktilises võtmes on filosoofia õpetanud oma positsiooni paremini argumenteerima ning märkama vastaste argumentide nõrkusi.
 
Te tulite poliitikasse väga noorelt. Millal saite aru, et poliitiku karjäär on just see, mis Teid kõige enam köidab?
 
Olen alati olnud tugeva sotsiaalse närviga inimene ning tahtnud ise midagi ära teha, et Eesti homne päev oleks tänasest parem. Hetkel näen selleks väljundit poliitikas. Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimehena lasub mul erakordne vastutus Eesti jaoks vajalike muutuste eestvedamisel. Teen seda tööd nii hästi kui oskan.
 
Kui palju erines tegelik poliitiku töö sellest, mida Te esialgu enne tööleasumist võib-olla ette kujutasite?
 
Vast kõige suuremaks üllatuseks poliitikasse tulles oli avastus, kui kaua võtavad muutused ka nii väikeses riigis aega. Isegi parimaid ideid tuleb kuude kaupa arutada, veenda avalikkust ja teisi erakondi.
 
Te olete vaatamata oma noorusele väga laia profiiliga poliitik. Olete kuulunud Riigikogu väliskomisjoni ja Euroopa Liidu asjade komisjoni ning kultuurikomisjoni, olnud haridus- ja teadusminister ning nüüd tervise- ja tööminister. Mis on see, mida Te tahate poliitikas saavutada, et saaksite kunagi pensionipõlves öelda „Jah, näete, sain sellega hakkama"?
 
Poliitikasse tulemise põhiliseks ajendiks oli lõimumise valdkond. Olen seda valdkonda ka akadeemiliselt uurinud ning usun, et Eesti saaks olla venekeelse elanikkonna integreerimisel edukam, kui ta senini on olnud. Üht-teist olen juba saavutanud, aga palju on veel teha.
 
Eelmises valitsuses juhtisite haridus- ja teadusministeeriumi. Nüüd, pärast lühikest aega Riigikogus, olete saanud tervise- ja tööministriks. Kui keeruline on ühe ministeeriumi juhtimise juurest teise ministeeriumi töösse ümber orienteeruda? Kui palju erinevad omavahel sotsiaalministeerium ja haridus- ja teadusministeerium ministritoolilt vaadatuna? On neis midagi võrreldavat?
 
Eks Riigikogu liikme kogemus on andnud üsna korraliku ülevaate kõigi valdkondade sõlmküsimustest, nii et päris tühja kohalt ei ole ma alustanud ei haridusministrina ega ka praeguses ametis. Muidugi on igal valdkonnal oma spetsiifika, ent ministritöö on oma olemuselt sarnane,
vastutusvaldkonnast sõltumata. Minister peab nägema iga üksikprobleemi juures suuremat pilti, lepitama erinevaid amet- ja ühiskondlikke huvisid ning seisma oma valdkonna eest valitsuse laua taga.
 
Mis on kõige olulisemad ja põletavamad teemad, millega tervise- ja tööministrina tegelema peate?
 
Kõige akuutsem teema järgnevateks aastateks on kahtlemata töövõimereform. Tegemist on ühe suurima sotsiaalvaldkonna reformiga viimasel aastakümnel ning mõistagi tuleb hoida pidevalt kätt pulsil, et ilmnevaid probleeme kiiresti lahendada.
 
Pikemas perspektiivis soovin tervisevaldkonnas pöörata suuremat tähelepanu ennetustegevusele. Olgu selleks töötervishoid, alkoholi- ja tubakakahjud või ebatervislik toitumine. Kõige odavam ravi on olemata jäänud haiguste ravi.
 
Järgmisel aastal jõustuma hakkava töövõimereformiga on endiselt õhus palju küsimusi ja segadust. Üks suur murekoht on transport. Paljud erivajadustega inimesed elavad suurtest keskustest eemal ning neil puudub regulaarne ühistranspordi teenus või on see võimatu nende liikumispiiratuse tõttu. Kuidas näeb sotsiaalministeerium selle probleemi lahendamist?
 
Olen nõus, et transpordiküsimus on paljude vähenenud töövõimega inimeste jaoks tõsine küsimus, mis võib pärssida kohati oluliselt elukvaliteeti ja liikumisvabadust. Sotsiaaltransporditeenuse korraldamine on kohaliku omavalitsuse vastutusalas, mis tähendab, et riik ei saa otseselt selle korraldamisse sekkuda. Oleme teadlikud, et mõnes omavalitsuses on see korraldatud paremini, teises kehvemini, kohati üsna puudulikult.
 
Mida riik saab siiski teha – ja ka juba töövõimereformi osana teeb –, on öelda, et kui omavalitsus taolist teenust pakub, siis peab see vastama teatavatele minimaalsetele kvaliteedinõuetele. Nii ongi sotsiaalministeeriumi koostatud sotsiaalhoolekande seaduse eelnõus, mis on tänaseks juba Riigikogu menetluses, kehtestatud üheksale kohaliku omavalitsuse teenusele miinimumnõuded, sealhulgas sotsiaaltranspordi teenusele.
 
Teiseks eraldame me osana töövõimereformist kohalikele omavalitsustele (avatud taotlusvoorude kaudu) arvestatava summa raha hoolekandeteenuste arendamiseks – üle 28 miljoni euro. Ikka selleks, et nad saaksid näiteks neid samu teenuseid pakkuma hakata või miinimumnõuetele vastavaks arendada. Sealhulgas saab arendada sotsiaaltranspordi teenust, mis võimaldab hoolduskoormusega pereliikmel või puudega inimesel tööl käia.
 
Kuid mis on töövõimereformi põhifookus?
 
Töövõimereformi põhifookus on vähenenud töövõimega inimeste tööle aitamisel ning töötamise jätkamise toetamisel Eesti Töötukassa vahendusel. Protsessi käigus pakutakse vähenenud töövõimega inimestele hulgaliselt uusi teenuseid, uuendatakse hindamisalust, tõstetakse toetusi ning parandatakse abivahendite kättesaadavust.
 
Oleme üritanud töötada välja teenused, mis peaksid ka tegelikult inimesed tööle aitama. Nii oleme mõelnud ühtlasi nende peale, kes ei saa puude või terviseseisundi tõttu kasutada töölkäimiseks ühistransporti, ja töötanud välja töölesõidutoetuse. Töötukassa hakkab maksma sellistel puhkudel vajaduse ilmnemisel inimesele kuni 300 eurot kuus, mis on minu hinnangul vägagi tõsiseltvõetav summa ja peaks päris paljudele inimestele reaalseks toeks olema. Töölesõiduga seotud kulud hüvitatakse, kui see on vajalik inimese töölesaamiseks või töötamise jätkamiseks. Toetust makstakse tööleasumisest või – töötamise korral – vajaduse tekkimisest kuni 12 kuu jooksul kolme aasta kestel.